Ilmunud: 28.12.2022
Jätkusuutlike ja erinevusi toetavate feministlike vaatenurkade poole. Toimetuselt
Kadri Aavik, Raili Marling, Birgit Poopuu, Rebeka Põldsam, Eret Talviste
Naisarhitektina Eesti arhitektuuriväljal: õppimine, karjäärivalikud ja enesekehtestamine
Ingrid Ruudi
Arhitektuur on traditsiooniliselt olnud väga meestekeskne valdkond, mida alal hoidvad müüdid, töökultuur ja väärtussüsteem on tänini tugevalt maskuliinsed – diskursust valitseb ettekujutus arhitektitööst kui erilisest kutsumusest, mille nimel ohverdada kõik muu, ning arhitektist kui pea üleinimlike võimetega, tehnoloogiat ja filosoofiat sünteesivast individualistlikust loojast. Sellised arusaamad teevad keeruliseks nii teistsuguste karjäärimudelite ülesehitamise kui ka alternatiivsete ja koostöiste praktikavormide väärtustamise. Artiklis uuritakse Eesti naisarhitektide soospetsiifilisi kogemusi arhitektuuriõppes, enesekehtestamist kohalikus arhitektuurimaailmas, töö- ja eraelu tasakaalustamist, naissoost looja enesepilti ja suhestumist feministliku maailmavaatega. Täpsemalt vaadeldakse, kas ja kuidas mõjutavad väljakujunenud hoiakud naissoost arhitektide karjäärivalikuid ja -võimalusi ning hinnangut endale ja oma tööle. Artikli aluseks on 16 intervjuud Eesti naisarhitektidega vanuses 33–93 aastat, mis viidi läbi Eesti Arhitektuurimuuseumi 2019. a näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ ettevalmistamise ajal. Intervjuude põhjal analüüsitakse nõukogudeaegse ja taasiseseisvumisjärgse Eesti arhitektuurikultuuri erinevusi naise perspektiivist, kõrvutades toimunud muutusi rahvusvaheliste uuringutega nii idabloki kui Lääne-Euroopa kontekstis. Ühtlasi osutab artikkel suulise ajaloo kui meetodi võimalustele konventsionaalse arhitektuuriajalookirjutuse täiendamisel ja küsimärgi alla seadmisel, aga ka sel viisil konstrueeritud narratiivide intersubjektiivsusele.
Märksõnad: arhitektuur, naisarhitektid, karjäär, suuline ajalugu
Pille Ubakivi-Hadachi
Parempopulistlike ja radikaalsete parempoolsete poliitiliste jõudude üleilmne tugevnemine kutsub uurima nende suundumuste sisemist loogikat ja võimalikke tulevikutrajektoore. Varasemad uuringud on näidanud, kuidas selliste parteide avalikud diskursused on tihedalt põimunud stereotüüpselt soolistatud nägemustega ühiskonnast. Samas on vähem uuritud, kuivõrd omanäoline võib olla naispoliitikute panus (radikaal)konservatiivsete narratiivide kujundamisel. Artiklis selgitataksegi, millised on EKRE naisliikmete erinevad ja kohati vastuolulised seisukohad ning kuidas mõtestatakse naise rolli poliitikas ja ühiskonnas. Tulemuste põhialuseks on liikmetega läbi viidud süvaintervjuud. Intervjuude analüüs näitlikustab EKRE juhtivate naisliikmete jaotumist kaheks eri huvisid ja püüdlusi esindavaks leeriks, millel on mõningane ühisosa, kuid mille liikmed ei ole samaväärselt võimestatud oma eesmärke saavutama. Tekib olukord, kus osa naisi soovib enim tähelepanu pöörata sotsiaalset heaolu, regionaalset arengut ja võimaluste võrdsust puudutavatele, nn egalitaristlikele teemadele, samas kui teine osa tegeleb pigem ühiskonna moraali käsitlevate küsimustega, mille puhul tajutakse oma partei ülimuslikkust ja omandatakse nn elitaristlik hoiak. Moraaliteemadele keskendunud naisliikmetel on teistega võrreldes ka kõrgem või püsivam erakondlik positsioon ning suurem tunnetuslik võimalus EKRE poliitikat suunata. Samas sõltuvad nad erakonna seatud soolistatud raamidest nii konkreetse moraaliteema valikul kui selle käsitlemise intensiivsuse kujundamisel. Sellisel eristumisel on võimalikud tagajärjed erinevate vaadete esindatusele EKRE-s ja Eesti poliitikas laiemalt.
Märksõnad: (radikaal)parempoolsed erakonnad, EKRE naispoliitikud, uusarhailisus, soolistatud emotsioonid, elitarismi ja egalitarismi vastuolu
Mehis Heinsaare „Ilus Armin“ illustreerimas Simone de Beauvoiri „Teist sugupoolt“
Piret Põldver
Uurin artiklis Mehis Heinsaare novelli „Ilus Armin“, tuues välja, et viis, kuidas Heinsaar on kujutanud hiiglaslikku ja jõulist naist, on osa patriarhaalsest maailmapildist, eristudes samal ajal hegemoonilistest sookujutustest. Mehis Heinsaare loomingule on iseloomulik, et soorollid ei vasta alati traditsioonilisele nägemusele: naised on enamasti kehaliselt aktiivsed, jõulised, iseseisvad; mehed aga kehaliselt allaheitlikud ja passiivsed, mistõttu võib jääda mulje, et soorollid on ümber pööratud. Samas pole see ümberpööramine võimustav. Analüüsiks võtan appi Simone de Beauvoiri teooriad transtsendentsusest ja immanentsusest – mõtted „Teises sugupoolest“, mida peetakse 20. sajandi üheks mõjukamaks feministlikuks teoseks. Oma artiklis toon välja, kuidas vaatamata võimukusele ja dominantsusele ei ole naine emantsipeerunud ega vaba indiviid, vaid mehest alam, lähemal loodusele ja teda defineeritakse mehe kaudu. Pannes teksti sisse tegutsema ümber pööratud soorollidega karakterid, on võimalik näidata ohtu, mis peitub mehe jaoks aktiivses naises. Naisele antakse ühelt poolt võim, kuid teisalt püsib ta lähemal loodusele kui kultuurile, on pigem keha kui vaim. Selline kombinatsioon muutub mehele ohtlikuks: immanentne naine, kel on võim, tõmbab mehe enda juurde kehalisusesse, allutab mehe, taandab mehe kehaks ning neelab ta alla. Nõnda on Heinsaare novellis pööratud ümber küll soorollid, kuid mitte tähendus: naine jääb loodusele lähemaks, immanentseks, ning oma olemuselt muidu transtsendentne mees muutub selle ümberpööratuse ohvriks.
Märksõnad: Simone de Beauvoir, soorollid, eesti kirjandus, binaarsus, transtsendentsus ja immanentsus
Naised, taimed ja juurdumine maastikku
Sveta Grigorjeva
Alates Aristotelesest on taimi lääne metafüüsikas seostatud passiivse, naiseliku ja irratsionaalsega. Samas on feministlikust ja kriitilisest diskursusest lähtuvalt uuritud taimede seoseid nn naiselikkusega suhteliselt vähe, kuid juba aastakümneid tagasi püüdis prantsuse filosoof Luce Irigaray ümber mõelda-mõtestada naiste ja taimede väidetavat sümbioosi, tuginedes lill-naise kontseptsioonile. Ameerika filosoof Elaine P. Miller, inspireerituna saksa idealismist ja loodusfilosoofiast, võitleb vegetatiivse hinge ja taimse subjektsuse kontseptsioonile toetudes arusaamaga modernsest subjektist kui eelkõige millestki atomistlikust ja autonoomsest. Lugedes ilukirjanduslikke tekste, mille põhiline kese keerleb naiste taimedeks muundumise ümber (Han Kang, Anne Richter, Margaret Atwood), küsin: mida tähendab vastu hakata, muutudes tahtlikult taimeks? Novellides „Taimede uni“ („The sleep of plants“) ja „Surm maastiku läbi“ („Death by landscape“) avaneb palju laiem vaade nende metamorfooside võimalikele eesmärkidele. Väidan, et need teosed, loetuna Irigaray ja Milleri teooriate taustal, loovad pinnase tõlgendusteks, kus taimeks muundumist saab võtta uut viisi subjektsuse kehastamise radikaalse otsinguna. Ühtlasi tähendab see uute viiside leidmist suhestumiseks nii iseenda, maailma kui teistega, olgu need siis taimed, inimtaimed, kivid, loomad, mineraalid, putukad, vetikad, seened.
Märksõnad: posthumanistlik feminism, Luce Irigaray, naise subjektiivsus, Elaine Miller
Elo-Hanna Seljamaa