Ilmunud on Ariadne Lõnga 2023. aasta number:
Artiklid eraldi:
Palkade läbipaistvus kui soolise palgalõhe kujundaja: Eesti töötajate ja juhtide arusaamad ning praktikad seoses palkade avalikustamisega
Kadri Aavik
Sooline palgalõhe Eestis on endiselt üks Euroopa Liidu suurimaid, ning kuigi see on viimastel aastatel järjepidevalt vähenenud, teenisid 2020. aasta seisuga naised Eestis keskmiselt 21,1% meestest vähem (Eurostat, 2022). Üks märkimisväärne soolist palgalõhet alal hoidev asjaolu on palkade läbipaistmatus, seega on tegu feministliku teemaga. Artikkel keskendub Eesti töötajate ja juhtide hoiakutele palkade avalikustamise küsimuses, tuginedes aastatel 2019–2020 läbi viidud 46 kvalitatiivsele intervjuule nelja organisatsiooni töötajate, sealhulgas juhttöötajatega. Andmete analüüs osutab, et nimetatud osapooled on palgaandmete suuremale läbipaistvusele valdavalt vastu, ning artikkel avab argumente, mida selle seisukoha põhjendamiseks kasutatakse. Diskursiivne vastuseis palkade avalikustamisele mõjutab märkimisväärselt seda, milliseid tegevusi kavandatakse ja viiakse ellu palkade läbipaistvuse suurendamiseks indiviidi ja organisatsiooni tasandil ning riiklikult poliitikameetmete kaudu. Kuna palkade läbipaistvus kujundab olulisel määral soolist palgalõhet, aitab tööturul tegutsevate peamiste osapoolte hoiakute analüüs mõista vastuseisu ja võimalusi soolise palgalõhe vähendamiseks.
Erootikast ja varasest moderntantsust Elmerice Partsi loomingu näitel
Anne-Liis Maripuu
Moderntants on tantsustiil, mis sündis eelmise sajandi alguses naiste eestvedamisel. Sellega avanes naistel esmakordselt võimalus olla nii oma loomingu esitaja kui looja, lavale jõudsid uued teemad ja tegelaskujud. Üks Eesti esimesi moderntantsijaid oli Elmerice Parts. Peamine märksõna, mis tema loominguga seostub, on erootilisus. Olgu lisatud, et rõhuv osa moderntantsijatest püüdis teemavaldkonda vältida, tegeledes peamiselt nn kõrgete teemadega. Antud artiklis vaadeldakse säilinud allikatele tuginedes, kas ja kuidas avaldus erootika Partsi loomingus eri loomeperioodidel: aastatel 1920–1921, 1922–1924 ja 1926–1927. Ilmneb, et tema repertuaar sisaldas sensuaalseid tantse kahel viimasel loomeperioodil. Kriitikkond reageeris neile väga erinevalt. Kui teisel loomeperioodil pöörasid siinsed arvustajad sensuaalsusele vaevalt tähelepanu, siis aastatel 1926–1927 keeldus osa kriitikutest koreograafi ja tema toonase tantsupartneri Herman Kolt-Oginsky loomingut kunstiks nimetamast. Artiklis analüüsitakse, mis tingis kriitikute erineva reaktsiooni ning kust jooksis 1920. aastatel piir lubatud ja lubamatu sensuaalsuse vahel. Uurimuse peamisteks allikateks on toonased arvustused, kunstniku loomingut tutvustavad artiklid, kavalehed ja tema kaasaegsete erakirjad.
Menstruatsioon ja häbikasvatus: hilisnõukogude ajal sündinud Eesti naiste mälestused seksuaalkasvatusest
Kristina Birk-Vellemaa
Seksuaalsus on inimkogemuse ja -olemuse üks tuumosasid. Ehkki inimesed on seksuaalses plaanis erinevad, on selles ka aspekte, mis paljusid kogemuslikult ühendavad. Üks neist on menstruatsioon. Menstruatsiooniga on seotud aga häbi ja stigmad, mis mõjutavad menstrueeriva inimese seksuaalset minapilti ja enesekindlust. Käsitlen artiklis seksuaalkasvatuse ja menstruatsioonihäbi seoseid. Artikkel põhineb minu 2022. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööl „Tütarlapsest sirgus naine: seksuaalkasvatuse kogemus ja selle mõju seksuaalsele enesekehtestamisele 1971.–1981. aastatel sündinud Eesti naiste narratiivides“. Uurin, kuidas mäletavad selles vahemikus sündinud Eesti naised lapse- ja teismeea seksuaalkasvatust ja seda, kuidas nad tajuvad seksuaalkasvatuse mõju oma seksuaalsele enesekehtestamisele ja minapildile täiskasvanueas. Kuna intervjueeritud tõid nii kodusest kui koolis toimunud seksuaalkasvatusest enim esile menstruatsiooni käsitlemist ning selle stigmatiseerimist, häbitunnet ja ebakindlust, kitsendan fookuse menstruatsioonihäbile. Käsitlen ka eri uurijate arusaamu seksuaalkasvatuse ja menstruatsioonihäbi seostest ning menstruatsioonihäbi mõjust seksuaalsele minapildile ja enesekindlusele.
Mõtteid Kristjan Jaagu ema päritolust ja emakeelest
Kairit Kaur
Pärast Mart Lepiku artiklit (1972) on üsna vähe arutletud, kes võis olla Kristjan Jaak Petersoni ema ja mis võis olla tema emakeel. Lepik on esile toonud, et ema isanime on mõnes dokumendis esitatud venepärasel kujul (Michailowna), mis võiks vihjata vene (slaavi) päritolule, kuid topelteesnimi ja katoliku usku kuulumine 1798. aastani, mil ema vahetas konfessiooni ja sai luterlaseks nagu isagi, teevad seostamise vene päritoluga keeruliseks. Lepiku arvates võiks perekonnanime puudumine viidata, et ka ema kuulus talupojaseisusse, mis kombinatsioonis katoliku usuga teeks usutavaks pigem läti või leedu päritolu. Jacob ja Anna Elisabet Petersoni (srn vkj 02.11.1807 ca 30-aastaselt) esiklapse Johann Gottliebi vaderite seas on mainitud ka keegi Michel Wikul, kes Lepiku arvates võis olla emapoolne vanaisa. Artiklis pakun välja ühe võimaliku uue hüpoteesi ema päritolu kohta, lähtudes tõdemusest, et Wikul perekonnanimena võis olla viide päritolukohale. Riia lähistel on tõepoolest olemas koht nimega Vīkuļi, mis kuulus Piņķi kihelkonda. Selle kirikuraamatut sirvides leidsin sissekande Kristjan Jaagu emaga identset eesnime kandva vallaslapse kohta, kes ristiti 1778. aasta mai algul ning kelle ema oli samanimeline teenijatüdruk Riiast ja isa teadmata.
Armastus poliitika ja eetikana. bell hooks, Kõik armastusest. Uusi nägemusi. Tõlkija Eda Ahi. Rahva Raamat, 2023
Sara Arumetsa