lmunud on Ariadne Lõnga 2024. aasta number
Artiklid eraldi:
1920.–1930. aastate Eesti ühiskonda iseloomustasid küll liberaliseerivad muutused naiste õigustes ja rollides, kuid samas ka jätkuvalt juurdunud traditsioonilised soonormid. Artiklis uurin, kuidas kajastusid need vastuolulised muutused abielulahutust puudutavas õiguses ja selle praktiseerimises, sealhulgas Eesti Vabariigi uue, 1922. aastal vastu võetud abieluseaduse kontekstis. Kuigi see seadus püüdis kehtestada senisest võrdõiguslikumat perekonnaõigust, ei suutnud see siiski kõrvaldada naiste ebavõrdset kohtlemist kohtusüsteemis.
Uuritud Viljandi-Pärnu rahukohtu lahutusjuhtumite analüüsist selgub muu hulgas, et naisi süüdistati abielulahutuse korral sagedamini abielurikkumises ja terviseprobleemides, samas kui meestele heideti ette majanduslikku vastutamatust, alkoholismi ja vägivaldset käitumist, mis viitab erinevatele ootustele naiste ja meeste abielusiseste rollide suhtes. Kohtupraktika pakub näiteid selle kohta, kuidas õigustati naistevastast vägivalda ja marginaliseeriti naise autonoomiat. Juhtumiuuringust ilmneb, kuidas sugupooltest lähtuvad ootused mõjutasid lahutusprotsessi: naiselt eeldati truudust ja emarolli täitmist, meeste juures hinnati aga võimet perekonda majanduslikult kindlustada. Seega, formaalse võrdõiguslikkuse kehtestamine seadusandluses ei kõrvaldanud patriarhaalsete normide mõju, ja kuigi õigusruum muutus liberaalsemaks, jäid lahutusprotsessid soolistest ja sotsiaalsetest normidest tugevalt mõjutatuks.
Märksõnad: abielulahutus, soonormid, perekonnaõigus, 1920.–1930. aastad, kohtupraktika
Artikli eesmärk on tutvustada eesti keeles keskseid kaasaegseid mõisteid, teoreetilisi lähenemisviise, arengusuundi ja debatte kriitiliste mees- ja maskuliinsusuuringute valdkonnas, mis on andnud soouuringutesse olulise ja unikaalse panuse. Mehi ja maskuliinsusi kriitiliselt uurimata ei saa mõista kategooriat „sugu“ ega soolistatud võimusuhteid ühiskonnas. Muutusteta maskuliinsuse ideaalides ning meeste praktikates ei ole võimalik liikuda soolise võrdõiguslikkuse ega laiemalt sotsiaalse õigluse poole. Kriitilistes mees- ja maskuliinsusuuringutes kasutatavad mõisted ja lähenemisviisid aitavad vaadelda sugu ja soosuhteid uutest nurkadest. Artikliga soovin inspireerida Eesti soouurijaid, teisi teadlasi ja üliõpilasi tegelema kriitiliste mees- ja maskuliinsusuuringutega ning arendama kõnealust valdkonda Eestis, samuti aidata kaasa teoreetiliselt nüansseeritumate kategooria „mehed“ ja maskuliinsuse käsitluste esilekerkimisele eestikeelses akadeemilises kirjanduses.
Märksõnad: mehed, maskuliinsused, kriitilised mees- ja maskuliinsusuuringud
Kes ees, see mees? Soolistatud juhtimiskultuur ja selle meediakajastused Eestis
Raili Marling, Mari-Liis Sepper, Elisabeth Kaukonen, Maarja Tinn
Artiklis käsitletakse soolise ebavõrdsuse avaldumist Eesti juhtimiskultuuris ja meediakajastustes, keskendudes nais- ja meestippjuhtide kogemustele ning nende esitusviisidele avalikkuses. Uuringus kasutati kriitilist diskursuseanalüüsi ja korpuslingvistikat, et analüüsida meedia kaudu loodud soostereotüüpe ning nende mõju juhtimiskultuuri kujunemisele. Lisaks viidi läbi intervjuud Eesti tippjuhtide seas, et uurida nende teekonda juhipositsioonidele ja kogetud takistusi.
Meediaanalüüsi tulemused näitavad, et naiste sooline identiteet on meedias sageli üleekspluateeritud, mis kinnistab arusaamu juhtimisest kui eelkõige mehelikust valdkonnast ning marginaliseerib naiste professionaalsed saavutused. Intervjuud tõid esile olulised erinevused nais- ja meesjuhtide karjääriredelil edenemise teekondades. Mehi iseloomustab juhuslik jõudmine juhipositsioonidele, samas naised peavad ületama mitmesuguseid takistusi ning tõestama end pidevalt sel teekonnal tippu. Lisaks tulid naisjuhtide puhul esile raskused töö- ja pereelu ühitamisel. Uurimistulemused näitavad, et Eesti organisatsioonikultuur ja meediakajastus ei ole veel sooliselt tasakaalus, avaldades nii negatiivset mõju juhtimispraktikatele, konkreetsemalt just naiste karjäärivõimalustele.
Märksõnad: naisjuhid, tippjuhid, organisatsioonikultuur, meediaanalüüs, korpuspõhine diskursusanalüüs, soolistatud diskursused
„Olen pehme karvane radikaal-feminist“: strateegiline kehalisus Sveta Grigorjeva ja Franny Choi luules
Susanna Soosaar
Artiklis analüüsin Sveta Grigorjeva ja Franny Choi loomingut, lähtudes Jennifer Scappetone (2007) mõistest „strateegiline kehalisus“ (strategic embodiment). Mõiste viitab feministlikule arusaamale kehalisusest kui keeleliste ja sotsiaalsete kogukondade põimumisest ning vastastikust mõjutamisest. Tuginedes afekti-teooriatele ja uusmaterialismile, uurin, kuidas mõlemad autorid toetuvad kehalisusele, et kritiseerida neoliberaalse kapitalismi mõju subjektiivsusele ning kujutada alternatiivseid olemis- ja mõtlemisviise. Grigorjeva ja Choi luules muudetakse keha staatilisest objektist pidevalt muutuvaks koosluseks, mis moodustub kehaga kokkupuutuvate sotsiaalsete, diskursiivsete ja materiaalsete jõudude mõjul. Mõlema autori luules kerkib esile keele ja teksti materiaalsus ning seotus kehalise kogemusega: hägustuvad piirid vormi ja sisu, keha ja keele, subjekti ja ümbritseva maailma vahel.
Artiklis käsitletavad luulekogud pakuvad väljendust kogemustele situatsioonis, milles pidev kriis on tavaline ning ebakindlus ja võõrandumine on normaliseeritud. Kahe kaasaegse, kuid teineteisest distantsilt kaugel oleva autori kõrvutamisel kerkib esile kriisisituatsioonis tekkinud kestvate ja laialt levinud afektide universaalsus. Grigorjeva ja Choi luuletused on kriitiliselt produktiivsed kriiside tavalisuse kujutamisel ja aitavad tänapäeva iseloomustavat rahulolematust kaardistada. Mõlema autori teostes on tugevalt esil vastuseis ühiskonnas juurdunud neoliberaalsetele institutsioonidele, mis toetavad kriiside taastootmist. Samas, luules esinev rahulolematus hetkeolukorraga ei väljendu vaid ühiskonnakriitikana. Strateegiline kehalisus kui poeetiline ja poliitiline praktika kutsub üles radikaalsele avatusele ja haavatavusele.
Märksõnad: strateegiline kehalisus, afektiteooria, uusmaterialism, subjektiivsus