Terviknumber

ARTIKLID

Muutused lasteaiaõpetajate arusaamades ja teadlikkuses soostereotüüpidest väärarusaamu ümberlükkavate tekstide toel

Berit Silvia Vaikre

Haridusasutustes tuleb edendada soolist võrdõiguslikkust (Soolise võrdõigus- likkuse seadus, 2004), et tagada laste võrdsed haridus- ja karjäärivõimalused (Valk, 2016). Siiski esineb haridusasutustes soolist ebavõrdsust (Haridus- ja Teadusministeerium, 2021), mille põhjuseks on sageli õpetajate teadlikkuse ja teadmiste puudus (Papp & Kütt, 2013). Lasteaiaõpetajate arusaamu soostereotüüpidest on Eestis seni vähe uuritud (Anniste & Haugas, 2022), mistõttu on käesoleva artikli eesmärk selgitada välja lasteaiaõpetajate arusaamad soostereotüüpidest lasteaias ning muutused nende arusaamades ja teadlikkuses soostereotüüpidest väärarusaamu ümberlükkavate tekstide toel.

Artikli aluseks olevas uuringus täitsid 53 lasteaiaõpetajat ankeetküsitluse soostereotüüpide kohta, seejärel tutvusid nad väärarusaamu ümberlükkava tekstiga ja vastasid küsimustikule uuesti. Kvalitatiivsest sisuanalüüsist selgus, et õpetajatel esines essentsialistlikke, sotsiaalkonstruktivistlikke ja soolise sarnasuse hüpoteesiga sobivaid arusaamu soost. Kvantitatiivne võrdlus näitas, et pärast tekstidega tutvumist andsid lasteaiaõpetajad sooga mitteseonduvaid vastuseid harvem ning märkasid soostereotüüpe ja soolist ebavõrdsust sagedamini. Kasvas teadlikkus sotsiaalkonstruktivistlikust sookäsitusest ning kogemuspõhiseid põhjendusi esitati vähem ja tekstidele toetuvaid põhjendusi rohkem. Muudes aspektides olulisi muutusi ei esinenud.

Märksõnad: soostereotüübid, sooline ebavõrdsus, sookäsitus, lasteaiaõpetajad, õpetajate arusaamad, õpetajate teadlikkus

Vaenusõna pede muutuv roll

Aet Kuusik

Vaenusõnad on keelendid, mida kasutatakse isiku või grupi alandamiseks ja paigutamiseks mõnda ühiskondlikku kategooriasse, näiteks soo, seksuaalse identiteedi, rahvuse, etnilise päritolu või usutunnistuse alusel. Samal ajal on vaenusõnad aktiivses kasutuses vahendina, millega nihutada, vaidlustada või ümber pöörata normatiivsete väärtuste ja keelelise vastuvõetavuse piire. Sedasama tehakse eesti keeles juurdunud ja levinud homofoobse vaenusõnaga pede. Artiklis analüüsingi sõna pede funktsioone, mis ilmestavad, kuidas sõna loob sotsiaalseid piire ja markeerib ühiskondlikke positsioone. Kahe perioodi – aastate 1995–2008 ja 2014–2023 – võrdluses on võimalik näidata, kuidas on vaenusõna eesti keeles muutunud.

Vaenusõna pede osaleb koos ühiskonna muutustega sooliste ja seksuaalsete normide säilitamises ja ümberkujundamises. Kui 1990. aastatel täitis pede peamiselt solvamise funktsiooni, siis hiljem selle kasutus laieneb: sõna toimib ka sotsiaalsete normide kontrollimise, poliitilise sildistamise ja provokatiivse nihestuse vahendina ning vähestel juhtudel ka identiteedi kinnistajana. Analüüsis ühendan pragmaatilise ja diskursiivse vaate, osutades, et halvustavad ja mittehalvustavad kasutusviisid eksisteerivad kõrvuti ning nende piir on hägune ja kontekstipõhine. Näitan ka, et püsib sõna ajalooline negatiivne laeng, mis muudab selle kasutuse ka ilma halvustamise kavatsuseta või vahendatuna ambivalentseks ja ühiskondlikult tähenduslikuks.

Märksõnad: vaenusõnad, pragmaatiline muutus, diakroonne analüüs, maskuliinsuse kontroll, heteronormatiivsus

Naudingu perspektiiv: keha, iha ja kujutlusvõime piirid

Rita Niineste

Artiklis käsitletakse fenomenoloogilisest vaatenurgast seksuaalsust ja eelkõige seksuaalset naudingut. Selleks vaadeldakse seksuaalelu kui igapäevast praktikat ning püütakse seda mõista mitte ainult kui kogemust, vaid ka kui tähendusloome ning eetilise enese- ja teineteisemõistmise võimalust. Analüüs toetub tänapäevastele empiirilistele teadmistele naiste seksuaalsusest ning Simone de Beauvoiri filosoofilistele ideedele kehastumuse ja kujutlusvõime seose ning selle eetiliste järelmite kohta. Artikli keskne tees on, et nauding ei ole seksuaalsuse ebaoluline kõrval- või kaasnähe, vaid selle tähendust määrav koostisosa ja keskpunkt, mille kaudu omandavad mõtte ja suuna nii indiviidi kogemus kui ka partneritevahelise suhte eetiline ja eksistentsiaalne mõõde.

Märksõnad: seksuaalsus, nauding, iha, seksuaaleetika, kujutlusvõime, Simone de Beauvoir, seksuaalsuse filosoofia, seksuaalsuse fenomenoloogia, feministlik fenomenoloogia, vabadus

Eesti keskealiste ja vanemate LGBT+ inimeste kväärid visioonid tulevikust mineviku taustal

Rebeka Põldsam

21. sajandil kõlavad LGBT+ kogukonna individuaalsed hääled Eesti avalikus ruumis väga harva, kuivõrd LGBT+ kogukonnast räägitakse enamasti kolmandas isikus kui anonüümsest huvigrupist. Selles kontekstis ei saa välja joonistuda Eesti LGBT+ kogukonna intersektsionaalne mitmekesisus, mida esindavad erineva päritolu, usutunnistuse, seksuaalsete eelistuste ja sotsiaal- majandusliku taustaga ning eri vanuses inimesed. See mitmekesisus tuleb aga esile uurimisprojektis, mille käigus küsisin 2024. aastal 21-lt Eestis elavalt 50– 76-aastaselt LGBT+ inimeselt nende vananemis- ja tulevikuvisioonide kohta, et teada saada, millist tulevikku nad ette kujutavad, sh ootavad ja kardavad. Eesti üle 50-aastased LGBT+ inimesed on täiskasvanuea jooksul kogenud üleminekut nõukogude ajalt Eesti iseseisvuse taastamisele, mille käigus on seadused ja ühiskondlikud normid oluliselt muutunud, nii et möödunud 35 aastaga on LGBT+ inimeste heaolu märkmisväärselt paranenud. Intervjuudest selgus, et kuigi LGBT+ inimeste riiklik tunnustamine ja võrdset kohtlemist toetavad seadused mõjuvad julgustavalt, pole homofoobia ja transvaenulikkus kadunud ei minevikukogemustest ega olevikust.

Märksõnad: LGBT+ inimesed, vananemisuuringud, tulevikuvisioonid, kvääriuuringud, postsovetlik ühiskond, identiteedipoliitika, LGBT identiteet

Infotöötlus ja ootushorisondid teatri psühholoogilises vastuvõtus: lavastuse „Ühiskondlikult kahjulik element“ juhtumianalüüs

Merilin Jürjo

Lastetus on oluline, kuid ääretult tundlik teema. Valdavalt seostatakse lastetust naistega või peetakse laste saamist naiste ülesandeks (Tiit, 2025). Just sellest lähtekohast on (kaudselt) tõukunud ka Vaba Lava lavastus „Ühiskondlikult kahjulik element“ (idee autor Siret Tuula, lavastaja Helen Rekkor, esietendus 2024), mis avab lastetuse tagamaid lastetute naiste vaatepunktist.

Kuna teatrit võib käsitleda suhtlusvahendina etendajate ja publiku vahel, saab sellest lähtuvalt küsida: kuidas tajuvad vaatajad lavastust, mis tegeleb nii delikaatse teemaga; millised mõtted, ootused ja hoiakud neil tekivad ning kuidas nad laval nähtavat infot töötlevad? Nende küsimuste uurimiseks olen teinud vaatajatega süvaintervjuud, mille tulemusi analüüsin varem välja töötatud psühholoogilise vastuvõtumudeli abil. Analüüs võimaldab nii testida mudeli toimivust reaalses vaatajakogemuses kui ka näidata, kuidas lavastuse vastuvõtus avalduvad erinevad soodiskursused, infotöötlus, valikuline tähelepanu ja ootushorisondid ning milline on nende protsesside mõju. See aitab mõista, miks vaatajad tajuvad ja tõlgendavad etendust erinevalt – vahel isegi vastuoluliselt.

Märksõnad: lastetus, lastevabadus, soorollid, psühholoogilised protsessid, teater

FOORUM

Selgrooga lesbi(kunst) Anna-Stina Treumundi näituse „Kuidas ära tunda lesbit?‟ arvustus

Johanna Roos